Feedback

EESTI KEELEKOGUKONNA SÄILIMISEST TAANIS

Documento informativo
ESUKA – JEFUL 2010, 1 – 1: 113 – 128 EESTI KEELEKOGUKONNA SÄILIMISEST TAANIS Maarika Teral ja Mari Allik Tartu Ülikool Kokkuvõte. Käesolev artikkel keskendub Taanis elavatele, põhiliselt Teise maailmasõja ajal ja järel sinna ümber asunud eestlaste ning nende järeltulijate eesti keele kasutuse vaatlemisele. Taani eestlaste kogukond on suhteliselt väike ning on jäänud teiste, suuremate väliseesti kogukondade varju. Taani eestlaste esimeseks põlvkonnaks nimetatakse artiklis neid eestlasi, kes tulid Taani Teise maailmasõja ajal. Teise põlvkonna moodustavad nende lapsed, kes on sündinud juba väljaspool Eestit. Esimene Taani eestlaste põlvkond, kes lahkus Eestist kodumaal omandatud eesti keelega ja on seda keelt läbi pagulasaastate alal hoidnud, on hääbumas, paljud neist on viimastel aastatel elust lahkunud. Pärast Teist maailmasõda või selle ajal sündinud teise põlvkonna taanieestlasi, kes räägivad eesti keelt, on vähem kui elusolevaid esimese põlvkonna taanieestlasi. Carol-Myers Scotton on välja toonud rea faktoreid, mis mõjutavad keele säilimist ja/või vahetust, jagades need kolme rühma: ühiskondlikud, grupisisesed ning individuaalsed (2006). Artiklis analüüsitakse Taani eestlaste eesti keele säilimist ja/või vahetust mõjutavaid tegureid, lähtudes Myers-Scottoni välja toodud faktoritest, tegemaks kindlaks, kas ülekaalus on keele säilitamist või vahetust soosivad tegurid. Märksõnad: keelevähemus, identiteet, eestlased Taanis, kakskeelsus, keele säilimine ja vahetus, eesti keel Abstract. Estonian language in Denmark. This article focuses on the use of the Estonian language by the first and second generation of Estonians, living in Denmark. The first generation of Estonians came to Denmark as a consequence of World War II, in 1944. This group of Estonians is defined in this study as the first generation. The second generation are the children of the first generation, born already in Denmark. First generation Estonians living in Denmark have preserved their mother tongue, however number of second generation Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 2 Danish Estonians still speaking Estonian is very small. Carol MyersScotton discussed some specific factors that seem to influence language maintenance and shift (2006). She grouped the factors into three categories: the societal-level factors; the ingroup factors; and individual views and aspirations. Our analysis will be based on the factors contributing to the preserving of the L1 presented by Carol Myers-Scotton. Keywords: language minority, identity, Estonians in Denmark, bilingualism, language maintenance and shiftuse, Estonian language 1. Sissejuhatus Susanne Romaine (1997: 40) on seisukohal, et on olemas hulk väliseid tingimusi, mis keele säilimisele, vahetusele või surmale kaasa aitavad, kuigi ei määra mitte alati täielikult mingi keele saatust. Carol-Myers Scotton (2006) on välja toonud faktorid, mis mõjutavad keele säilimist ja/või vahetust, jagades need kolme rühma: ühiskondlikud, grupisisesed ning individuaalsed. Käesolevas artiklis analüüsitakse neist, lähtudes Taani eestlaste eesti keele säilimist ja/või vahetust mõjutavaid tegureid, tegemaks kindlaks, kas ülekaalus on keele säilitamist või vahetust soosivad tegurid. Taani eestlaste kogukond on suhteliselt väike. Esimesed eestlased asusid sinna elama juba 20. sajandi alguses. (Kulu 1992: 122) Täpsemad andmed varajaste väljarändajate kohta puuduvad. Pärast Teist maailmasõda oli Taanis tuhatkond Eesti sõjapõgenikku. Paljud neist ei jäänud Taani, vaid asusid sõjajärgsetel aastatel ümber teistesse riikidesse – Rootsi, USAsse, Austraaliasse jm (Kyhn 2001: 10). Kohale jäi sadakond eestlast, kelle hulgas naisi oli veidi rohkem kui mehi (IMMIBAS2 2008). Praegu moodustavad enam kui kakskümmend aastat Taanis elanud eestlaste hulgas enamiku esimese põlvkonna väljarändajad, kes 1944. aasta paiku Eestist lahkudes olid lapsed või kuni 20–25aastased noored. Nende lapsed, kes on sündinud Taanis pärast Teist maailmasõda või selle ajal, kuuluvad Taani eestlaste teise põlvkonda. Teise maailmasõja Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 3 keerises ümberasunud eestlaste ja nende järeltulijate kõrval elab Taanis ka pärast Eesti taasiseseisvumist ümberasunud eestlasi. Pikemalt on Taani eestlaste kogukonda ja nende kõneldavat keelt analüüsitud Maarika Terali magistritöös (2007) ja ülevaateartiklis „Eestlased ja eesti keel Taanis” (Teral ja Allik 2009). Järgnevalt vaadeldakse pärast Teist maailmasõda Taani asunud eestlaste ja nende järeltulijate kogukonna võimalusi eesti keelt elus hoida, lähtudes Carol Myers-Scottoni (2006: 90) äratoodud keele säilitamisele kaasaaitavatest tingimustest. Carol Myers-Scottoni loetletud tingimused on eraldi iga punkti all välja toodud, loetelule järgnevad meie selgitused Taani olude kohta. 2. Keele säilitamisele kaasaaitavad tingimused 2.1. Demograafilised tingimused, mis aitavad kaasa keele püsimajäämisele Carol Myers-Scotton (2006) on loetlenud järgmised demograafilised tingimused: horisontaalne kakskeelsus ühiskonnas – rahvusrühmad elavad omaette kogukonnana geograafiliselt eraldatud alal ning on sageli ükskeelsed ega puutu eriti kokku teiste rahvusrühmadega, kuigi riigis tervikuna esineb kakskeelsust; suurearvuline tihedasti koos elav kõnelejaskond; füüsiline eraldatus teise keele kõnelejatest (omaette asula või linnaosa); sisserändajate puhul suhteliselt hiljutine uude asukohariiki saabumine, kodumaaga tihedate sidemete säilitamine ja võimalus seda (sageli) külastada; L1 (esimesel keelel) on rahvusvahelise keele staatus. (Myers-Scotton 2006: 90) Kui suurem hulk eesti sõjapõgenikke 1940. aastatel Taani jõudis, olid demograafilised tingimused järgmised: Taani oli rahvusriik, suuremaks rahvusvähemuseks oli saksa kogukond Lõuna-Taanis. Vahetult pärast II maailmasõja lõppu elas Taanis tuhatkond eestlast, kellest enamik oli sinna sõja ajal saabunud Saksamaa kaudu. Nende hulgas oli nii tsiviilpõgenikke kui ka Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 4 Saksa sõjaväkke mobiliseerituid. Pärast Saksamaa kapitulatsiooni paigutati eestlased spetsiaalsetesse laagritesse, millest suurim asus Kopenhaagenis. (Eesti Kodu ajalugu 2007). Taani suhtumine oli selge – sõjapõgenikud pidid Taanist lahkuma nii kiiresti kui võimalik. (Kyhn 2001: 10) Peter Kyhn on oma kirjutistes juhtinud tähelepanu sellele, et aastatel 1940–45 Taani välisminister olnud Gustav Rasmusseni arvates oli hea moodus Balti põgenikke Taanist lahkuma hirmutada Nõukogude Liidu sõjaväelaste lubamine põgenikelaagreid inspekteerima, mida tehti koostöös Taani politseiga. Meetmed mõjusid – enne 1950. aastat lahkus umbes 5600 kuuest tuhandest Taanis viibinud Balti põgenikust. (Kyhn 2001: 10). Ka enamik eestlastest hakkas elamistingimuste paranedes otsima elukohta väljaspool laagreid või lahkus Teise maailmasõja järgsetel aastatel teistesse riikidesse. Välis-Eesti Uuringute Keskuse andmetel läksid paljud neist naaberriikidesse Rootsi ja Saksamaale, kuid suunduti ka Austraaliasse, Kanadasse, USAsse ja Lõuna-Ameerikasse (Välis-Eesti Uuringute Keskus 2001). Niisiis ei elanud eesti keele kõnelejaskond tihedasti koos kauem kui 1950ndate alguseni, hiljem asusid Taani jäänud eestlased elama hajusalt taanlaste keskele (suur osa neist Sjællandi saarele ja Kopenhaagenisse). Ka puudus eestlastel pärast Teist maailmasõda võimalus tihedateks kontaktideks Eestisse jäänud sugulastega. Taani nõukogudesõbraliku poliitika tõttu kartsid eestlased oma päritolu avalikult rõhutada ning Eestit külastada. Järgnevatel aastakümnetel suhtlesid vaid üksikud taanieestlased kodumaale jäänud sugulastega. Mitu küsitletut meenutas, et neid hirmutas fakt, et Taani võimud lubasid Nõukogude Liidu esindajatel põgenikelaagreid külastada ning seal kihutustööd teha. N, 82: Siit ei saadetud vist kedagi tagasi, aga siin käis jo need kutsujad, tulge kodumaale ja .1 1 Artiklis kasutatud tsitaadid pärinevad Maarika Terali poolt aastatel 1999– 2006 tehtud intervjuudest Taani eestlastega. Säilitamaks informantide anonüümsus, on ära märgitud vaid nende sugu ja vanus lindistamise hetkel (vt ka Teral 2007). Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 5 Uuesti tihenesid kontaktid Eestiga 1980. aastatel. 2.2. Ametiga seotud tingimused: töötamine koos inimestega, kellel on sama esimene keel; madal haridustase, mis piirab tööjõu liikumist; stabiilne arv töökohti ühiskonnas. Ka ametiga seotud tingimused polnud täidetud – eestlastel oli väga vähe võimalusi töötada koos oma rahvuskaaslastega. Paljudel väljarändajatel oli Eestis omandatud kesk- või kõrgharidus, Taani saabunud eestlaste hulgas oli Välis-Eesti Uuringute Keskuse andmetel (2001) nt ligikaudu viiskümmend ametnikku, üle kolmekümne üliõpilase, paarkümmend ärimeest, samuti arste ning medõdesid, hulk meremehi ning palju erinevate alade oskustöölisi, kuid neil puudus võimalus oma erialal tööd leida, seda eelkõige puuduliku taani keele oskuse tõttu. Enamik inimestest lahkus kolmandatesse riikidesse. N, 82: Õieti, ma usun Taanis on kõige vaesem olnud see põgenike elu. Taanis oli raske tööd saada tookord, nagu nüüdki . Kes vähegi kõrgema haridusega, need katsusid Taanist ära saada ja siis jäid, kes ei olnd terved ja naised, kes ei olnud abielus. Aga muidu, kes vähegi sai, see läks ära. M, 83: Tööd saada oli raske, palju olenes laagri juhtidest. / /. Erialalistele töödele ei lastud, näiteks oli aatomfüüsik Helmuth Freymuth sunnitud välja rändama Argentiinasse juba 1947, kui avanes esimene võimalus. Vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu polnud töökohtade arv Taanis stabiilne. Sõjast laastatud riigis oli Taani eestlaste sõnul raske tööd leida. N, 83: Euroopa riigid kiratsesid ju peale sõda kaua aega. M, 83: Kuna polnud töövõimalusi, rändas enamik ja paremik välja, jäid vanad, invaliidid ja taanlastega abiellunud, kes olid pealegi üle kogu Taani laiali pillatud. Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 6 Teise põlvkonna taanieestlased omandasid nii taani keele kui ka hariduse juba Taanis ning see lihtsustas erialase töö leidmist. 2.3. Haridusega seotud tingimused: parem, kui ametlikuks hariduse keeleks on esimene keel, vähemalt alg- ja põhikoolis; võimalus õppida esimest keelt eraldi ainena; kirjanduse kättesaadavus esimeses keeles; raadio- ja TV-saadete kättesaadavus esimeses keeles. Esimene põlvkond taanieestlasi omandas emakeelse hariduse kodumaal enne sealt lahkumist. Kuigi eestikeelne kool tegutses Taanis põgenikelaagris kuni 1950. aastate alguseni, lõpetas see õpilaste vähesuse tõttu tegevuse ning teise põlvkonna eestlased said eesti keelt õppida ainult pühapäevakoolis. N, 78: Siin oli ju põgenike kool, eesti laste kool põgenike laagris, üle kolme aasta oli ema [õpetaja], seal üks kaksteist viisteist eesti last käisid. Taani koolides ei pakutud võimalust õppida eesti keelt eraldi ainena. Kuigi eestlastest lapsevanemad saatsid oma lapsi ka Rootsi täienduskooli, jäid eesti keele omandamise võimalused siiski piiratuks. See jättis teise põlve Taani eestlaste keeleoskusele tugeva jälje. N, 82: No algul, aga kui hakkasin juba taani keelt rääkima, siis hakkasime, kui lapsed tulid, siis oli [kool]. Oma vanema poisiga ma rääkisin eesti keelt. Aga ei olnud teisi, kellega laps oleks võind koos mängida ja see kui läks kooli või lasteaeda ja unustas ära. Tänapäeval lapselapsed ka ütlevad “head ööd!” ja “maga hästi!” Teise maailmasõja käigus lahkusid välismaale mitmed tunnustatud eesti kirjanikud. Sõjajärgsel perioodil hakati eestikeelset kirjandust välja andma Rootsis ning Taani eestlastel Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 7 oli seda võimalik osta. Kodumaal avaldatud kirjandusele oli ligipääs raskem. M, 83: Taanis ei olnud mingit raamatute väljaandmist, aga nii ORTO-l kui ka EKKO-l olid siin algul esindajad, raamatuid ja lehti telliti ja loeti. Olukord on muutunud Eesti vabaks saades, tänapäeval on eestikeelset kirjandust võimalik tellida ka interneti teel. Mitmed Euroopa raadiojaamad edastasid raadiosaateid eesti keeles ka enne Eesti taasiseseisvumist, emakeelseid TV-saateid aga polnud eestlastel võimalik jälgida. Viimastel aastatel on Eesti raadio- ja telesaadete jälgimine interneti vahendusel siiski võimalikuks muutunud. 2.4. Grupisisesed tingimused, mis aitavad emakeelt säilitada: etnolingvistilise elujõulisuse üldine tajumine; tihedad grupisisesed sidemed, suhetevõrgustike olemasolu; unikaalse grupikultuuri olemasolu; grupi suhtumine keelde kui etnilisse sümbolisse; sidemed grupi L1 keele ja religiooni vahel; usk / veendumus, et grupp on eraldi (elujõuline) rahvus; rõhk grupisiseste suhete tihedusele; esimese keele (või murde) standardiseeritud kuju / kirjakeele olemasolu, mida enamik grupi liikmeid tunneb; kirjalik traditsioon; keelega seotud institutsioonide olemasolu (keelekoolid jm organisatsioonid) Etnolingvistilise elujõu mudeli esitasid 1997. aastal Giles, Bourhis ja Taylor (Myers-Scotton 2006: 74), kelle järgi grupi etnolingvistilise elujõu määravad sotsioloogilised tegurid (grupi staatus, keele kõnelejate hulk, ametlike institutsioonide toetus). Myers-Scotton (2006: 72-73) on rõhutanud, et keelte säilimise seisukohalt on olulised keelekogukonna grupisisesed suhted, nii tugevad kui nõrgad, sest just nende kaudu levivad Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 8 grupisisesed uuendused ja muutused. Grupisisesed suhted muudab tugevaks nende suur tihedus (igapäevased suhted pereliikmete, lähedaste sõprade, töökaaslastega), nagu ka suhete lähedus – kas arutatakse intiimseid peresiseseid küsimusi jne. Taani eestlaste kogukond oli suhteliselt väike ja grupisisesed sidemed, mis esimestel aastatel olid suhteliselt tihedad (lisaks peresisestele tugevatele sidemetele ka nn nõrgad sidemed – aktiivne osalemine kohalike eestlaste seltsielus, Eesti Kiriku töös jne), muutusid aastate jooksul eestlaste lahkudes teistesse riikidesse nõrgemaks. Tihedamaks jäid siiski perekondlikud sidemed Rootsis elavate sugulastega. Võrreldes Taaniga tuli Teise maailmasõja järel Rootsi palju enam Eesti sõjapõgenike ja kuigi nende täpset hulka ei ole teada, arvab Kangro, et Rootsis võis 1945. aastal olla 26–27 000 eestlast (Kangro 1976: 42). M, 52: Ma õppisin eesti keelt, kui ma olin väike last, ma kuulsin nagu, kui ema rääkis sugulastega, see tähendab, meie käisime väga tihti Rootsi, sääl on väga palju sugulased, kõik Eestist tulnud. Carol Myers-Scotton (2006) juhib tähelepanu ka etnolingvistilise elujõu tajumisele ühe olulisema grupisisese tegurina, mh niinimetatud subjektiivse etnolingvistilise elujõu (grupiliikmete hinnang grupi staatusele teiste gruppidega võrreldes) tähtsusele keele säilimises või vahetuses. Põhiosa eesti immigrante saabus Taani Teise maailmasõja ajal või järel ning nad paigutati elama põgenikelaagritesse. Taanlaste suhtumist on taanieestlased meenutanud erinevalt, sõltuvalt kogemustest, mis kellelegi olid osaks saanud. N, 82: Vaat siis ei olnud ka niisugusi kogemusi, sakslasi nad [taanlased] vihkasid, aga teiste vastu ei olnd neil midagi. N, 82: Aga minule tundub, et Taani oli tookord [Teise maailmasõja järel] palju sõbralikum. M, 52: Ma mõtlen, et võibolla seepärast, et eestlased ja lätlased, need oskasid väga hästi saksa keelt ja siis kõik need on fašistid ja me viskame need ära / / nad lihtsalt ei saanud siin elada, see oli väga-väga raske, ja see oli ka väga raske kohta saada. Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 9 Eestlased tundsid, et Taani ametlik poliitika ei olnud ei Teise maailmsõja järel ega ka hiljem Balti põgenikke toetav. (Kyhn 2001: 10) Ametlike institutsioonide leige huvi taga nähti Taani valitsuse Nõukogude-sõbralikku poliitikat. N, 78: Kaubitsemine Venemaaga oli suur, taanlane on ju alati olnud väikese maalapi omanik. Ja see suur huvi selle Venemaa vastu, [ ] venelased sõdisid sakslaste vastu, et siis suur sümpaatia tekkis. Sest nad ei teadnud poliitikast mitte midagi. Kuigi Taani eestlased üritasid eestlust edasi viia, on intervjueeritud siiski nentinud, et see oli Taanis keeruline, kuna eestlasi oli seal väga vähe. Eestlased mõistsid küll keele olulisust mingisse gruppi kuulumisel, näiteks pidasid oluliseks õppida ära taani keel, selleks et neid uuel kodumaal omadena koheldaks, kuid sageli tähendas see, et eesti keele õppimine ja kõnelemine soikus: N, 86: Jah, me rääkisime [eesti keelt] vahel, aga me rääkisime niisama palju ka taani keelt ja see oli siis palju kord, meil olid ju seal taani abikaasad kõigil, siis tuli see nagu iseenesest, et nende pärast, et kui nemad ka olid ühes, siis rääkisime jo taani keelt. N, 86: Meil oli tööd tõepoolest niipalju teha, et õppida taani kombeid ja taani keelt ja tähendab, meist pidid saama niiütelda taanlased, muidu, jo, me olime uhked, et me olime teistmoodi Hoolimata soovist end uuel kodumaal võimalikult hästi sisse seada ei loobunud mõned vanema põlve eestlastest oma emakeelest ja nägid seda siiski olulise rahvuse ja kultuurisümbolina: N, 78: Minu ema ja, tema nii-ütelda kunagi õieti ei õppind taani keelt ära. [ ] Tema oli ka eestlane, tema end ümber teha ei lasknud, ema. N, 82: Mina sõitsin emaga bussis, ja ema ei saanud niisugustest asjadest aru, et keeratakse ringi, kui kuuldakse välismaa keelt bussis. Me ei olnud ju turistid ja ema räägib ka Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 10 kõvasti eesti keelt, ma ütlen, ema, räägi tasem, inimesed hakkavad vaatama, ei taha. Kui rääkida sidemetest grupi keele ja religiooni vahel, siis nii eestlaste kui ka taanlaste hulgas on enamuses luteri kiriku liikmed. Taanis moodustati 1952. aastal EELK LõunaRootsi koguduse osana Kopenhaageni pihtkond, mille jumalateenistusi peetakse tavaliselt kolm korda aastas Hans Tauseni kirikus. Eesti kirikul on kindlasti olnud oluline roll Taani eestlaste identiteedi säilitamises, ühelt poolt eestikeelsete jutlustega, teisalt sellega, et lisaks teenistustele korraldati ka koosviibimisi, kuhu olid oodatud nii pihtkonna liikmed kui ka külalised ning kus eestlastel avanes soodne võimalus omavahel suhelda. Eestikeelsete koolide puudumise tõttu omandasid teise põlve ainult liikumist või liigutamist, kuid milles ei sisaldu informatsiooni täpsema liikumisviisi või põhjuse kohta. Niisugune verbikasutus võimaldab õppijatel pildiseerial kujutatud tegevuse dünaamikat edasi anda ning täita neile antud ülesannet – kirjutada seotud tekst, kirjeldades võimalikult paljusid pilte ja kasutades etteantud nimisõnu. Tegemist on õppijate poolt sageli rakendatava üldistamisstrateegiaga – tuttavaid leksikaalseid vahendeid püütakse kasutada väga erinevates situatsioonides, mil olemasolevatest keelelistest ressurssidest ei piisa täpsema väljenduse jaoks. Keele produtseerimisel tuttavate, õppijates kindlustunnet tekitavate sõnade tarvitamist on Angela Hasselgren (1994) nimetanud „leksikaalsete kaisukarude” (ingl lexical teddy bears) kasutamiseks, mis mitme sõnasagedusuuringu kohaselt võib isegi väga edasijõudnud tasemel viia üldise tähendusega sõnade ja väljendite ületarvitamise ning vastavalt spetsiifilisemate, emakeelekõnelejate poolt eelistatud väljendite alatarvitamiseni (vt Ringbom 2007: 101). Samas ei saa siiski väita, et L2 narratiivides LIIKUMIST ja LIIKUMISVIISI ühendavaid verbe üldse ei esinenud. Õppijate narratiivides oli kasutatud nt verbe hiilima, hüppama, jooksma, kukkuma, lendama, plehku panema, põgenema, ronima, roomama, ruttama, suunduma, sööstma, tormama, viskama jm. Eestlaste rühma tekstides esinesid näiteks hiilima, hulpima, hüplema, jalga laskma, kalpsama, kukkuma, kõõluma, lipsama, luusima, nuuskima, platserdama, potsatama, prantsatama, päkkadele valu andma, suplema, suskama, tiirlema, turnima, upitama jne. Õppijate verbikasutuses puuduvad deskriptiivverbid (L1 tekstides nt kalpsama, platserdama, potsatama, prantsatama), kuid venekeelsetes narratiivides oli mõningaid deskriptiivverbe siiski 166 Raili Pool, Renate Pajusalu kasutatud (nt pljuxnut’sja ’plartsatama’). Teises keeles on väljendusvahendeid paratamatult vähem kui emakeeles ning sõnavara areneb pidevalt. Deskriptiivse sõnavara omandamine on keeleõppijate jaoks keeruline, kuna deskriptiivseid sõnu kasutatakse vähe ning need on väga tugevasti kontekstiga seotud. Sirje Rammo (2007) uurimuse kohaselt on eesti keele deskriptiivverbid teise keele õppijate jaoks leksikonisõnad, mis omandatakse sõnatasandil kollokatsioonide kaudu ning mida õppijad üldiselt ise loovalt ei moodusta. L2 narratiivides tuli ette ka mittesihtkeelepärast liikumisverbide kasutust. Näiteks võiks järgmisi näitelauseid üksiklausetena pidada eesti keeles verbikasutuse poolest vastuvõetavateks, kuid laiemat konteksti arvestades on valitud siiski lausesse sobimatud verbid. (27) ning poiss koeraga käisid metsas. (L2) (pro läksid metsa) (28) konn otsustas ära käia (L2) (pro ära minna v põgeneda) (29) ning herilased jälgisid neljakäpulist kurjategijat. (L2) (pro jälitasid) Veaanalüüsi traditsioonide kohaselt on näidetes 27–29 tegemist verbikasutuse varjatud vigadega, mille puhul on lause küll õigesti moodustatud, kuid ei tähenda seda, mida õppija on tahtnud öelda (James 1998: 68). Järgmistes näidetes on verbikasutusvead ilmsemad ning nähtavad ka üksiklausetes. (30) Järsaku ees hirv hakkas seisma. (L2) (pro jäi seisma) (31) siis poiss võttis konnakese, istutas ta oma pihku (L2) (pro pani istuma) (32) Pois edasi otsustas kivi peale tõusta. (L2) (pro ronida) (33) ning nad koos astusid pikale teele koju. (L2) (pro asusid) Liikumissündmused keeleõppijate kirjalikes narratiivides 167 4.3. Verbisatelliitide kasutamine L2 narratiivides Järgnevad näited illustreerivad verbisatelliitide tüpoloogiliselt lähedast kasutust eesti ja vene keeles. (34) siis tuli august välja ümiseja (L2) (35) no iz norki vyskočil zloi xorëk ’ aga august hüppas välja kuri tuhkur ’ (L1 vene) Eestikeelses näites 34 väljendab liikumise TEED afiksaaladverb välja, venekeelses (35) verbiprefiks vy-. Erinevused õppijate lähte- ja sihtkeele vahel ei ole seega eriti suured (võrreldes näiteks juhtumitega, kui lähtekeel kuulub satelliidi-, sihtkeel aga verbikeelte hulka, vt Cadierno 2004). Käesoleva uurimuse seisukohast pakub huvi eelkõige vene emakeelega õppijate poolt eestikeelsetes tekstides kasutatud erinevate afiksaaladverbide hulk, nende kasutuse iseärasused ning võimalikud erinevused eesti ja vene rühma eestikeelsetes narratiivides.5 Tabelis 2 on ära toodud kõik verbid, millega koos eesti keele afiksaaladverbe kasutati, igale verbile on lisatud kõik sellega koos kasutatud afiksaaladverbid. Verbid on tähestikulises järjestuses. Tabel 2. Verbid koos satelliitidega L2 ja L1 eestikeelsetes narratiivides. L2 narratiivide verbid ja verbi- L1 narratiivide verbid ja verbisatelliidid satelliidid ajama (+ taga) ajama (+ minema, + taga, + välja) ehmatama (+ alla) hiilima (+ minema, + välja) hüppama (+ järele, + välja) hüppama (+ välja, + ära) ilmuma (+ välja) ilmuma (+ välja) jooksma (+ järgi, + ära) jooksma (+ kaasa, + minema, + tagasi, + ära) 5 Afiksaaladverbid moodustavad koos verbiga ühtse terviku – ühendverbi. Afiksaaladverbina käituvad sõnad võivad esineda ka iseseisvate adverbidena või kaassõnadena (vt EKG I 1995: 33) . 168 Raili Pool, Renate Pajusalu L2 narratiivide verbid ja verbi- L1 narratiivide verbid ja verbisatelliidid satelliidid jõudma (+ tagasi) kargama (+ välja) kargama (+ välja) kiskuma (+ alla) kukkuma (+ alla, + maha, + kukkuma (+ alla, + maha, + välja) välja) kukutama (+ maha) kukutama (+ alla, + maha) käima (+ ära) kõndima (+ edasi) kükitama (+ maha) lendama (+ alla, + järele, + lendama (+ laiali, + kinni, + mööda, + vastu, + välja, + ära) minema, + välja) liikuma (+ edasi, + ringi) lipsama (+ välja) lükkama (+ alla) lükkama (+ maha, + pealt) minema (+ edasi, + eemale, + minema (+ edasi, + eemale, + minema, + välja, + ära) minema, + ära) nuuskima (+ ringi) otsima (+ edasi, + läbi) paiskuma (+ välja) peletama (+ eemale) pistma (+ välja) potsatama (+ alla, + maha) pugema (+ välja) põgenema (+ välja) põgenema (+ välja, + ära) püüdma (+ kinni) raputama (+ alla) raputama (+ alla, + maha) rebenema (+ lahti) rivistuma (+ üles) ronima (+ välja, + üle) ronima (+ välja, + üle) saama (+ välja, + ülesse) saama (+ välja) suskama (+ kinni) sööstma (+ kallale) tooma (+ alla, + tagasi) tormama (+ välja) tulema (+ juurde, + kohal, + tulema (+ välja) välja) tõmbama (+ välja) tõstma (+ üles) tõukama (+ maha) Liikumissündmused keeleõppijate kirjalikes narratiivides 169 L2 narratiivide verbid ja verbi- L1 narratiivide verbid ja verbisatelliidid satelliidid tõusma (+ püsti) tõusma (+ üles) vaatama (+ läbi) varastama (+ ära) veerema (+ alla) viima (+ edasi, + ära) viskama (+ alla, + välja) viskama (+ alla) võtma (+ kaasa, + üles, + ära) võtma (+ kaasa) Kokku 22 eri verbi Kokku 43 eri verbi Vene emakeelega õppijarühma ja eestlastest võrdlusrühma narratiivides liikumissündmuste kirjeldamisel kasutatud afiksaaladverbide mitmekesisusest ja kasutussagedusest annab ülevaate tabel 3, kus on esitatud ühendverbide koosseisu kuuluvad afiksaaladverbid esinemissageduse järjekorras. Tabel 3. Afiksaaladverbid L2 ja L1 narratiivide liikumissündmuste kirjeldustes. L2 narratiivide afiksaaladverbid (23 erinevat) välja 65 maha 21 alla 11 ära 11 taga 5 kaasa 4 edasi 3 järele 3 eemale 2 järgi 2 püsti 2 juurde, kinni, kohal, minema, mööda, otsa, sisse, tagasi, vastu, üle, üles, ülesse 1 L1 narratiivide afiksaaladverbid (20 erinevat) välja 51 alla 31 maha 8 ära 8 läbi 5 minema 5 taga 5 edasi 4 kaasa 4 kinni 3 ringi 2 eemale, järgi, kallale, lahti, laiali, pealt, tagasi, üle, üles 1 Afiksaaladverbide välja, alla ja maha suur esinemissagedus tuleneb pildiseerial kujutatud tegevusest – väljapoole ja 170 Raili Pool, Renate Pajusalu allapoole suunatud liikumist oli piltidel kujutatud rohkesti ning see tingis ka tekstides liikumise kirjeldamisel TEE väljendamiseks kasutatud satelliitide valiku. Eesti keele afiksaaladverbidele ei vasta vene keeles alati verbiprefiks, mõnikord väljendab vene keeles sama funktsiooni ka noomeni käändevorm või adverb, nt allapoole toimuva liikumise kirjeldamisel, vrd vn upal na zemlju – ee kukkus maha, vn poletel vniz – ee lendas alla. Sellised juhtumid on siinse uurimuse vene emakeelega õppijarühma jaoks selged. Väljapoole toimuva liikumise kirjeldamisel kasutatud afiksaaladverb välja on funktsionaalselt sarnane vene keele verbiprefiksiga vy-, mida õppijad kasutasid venekeelsetes tekstides nt verbides vytaščit’ ’välja tõmbama’, vylezat’ ’välja ronima’, vyletat’ ’välja lendama’, vybrat’sja ’välja pääsema’, vyvalit’sja ’välja kukkuma’, vyxodit’ ’välja tulema’, vypadat’ ’välja kukkuma’, vyprygnut’ ’välja hüppama’ jt. Sarnasus lähte- ja sihtkeele vahel ning emakeelele toetumise võimalus on ilmselt üheks põhjuseks, miks välja tarvitamine oli L2 ja L1 narratiivides väga sarnane. Õppijarühma tekstides esines ainult üks afiksaaladverbi välja mittesihtkeelepärane kasutusjuht (näide 34) ning ühel juhul oli jäetud välja lauses eksplitsiitselt väljendamata (näide 35)6, muudel juhtudel sarnanes välja kasutus L1 materjaliga (nt näited 36, 37). (34) Lõppude lõpuks viskas hirv poissi järsakust paralleelkorpuse materjalis leidus suur hulk näitelauseid, mille põhjal oli võimalik keskenduda täis- ja ennemineviku kasutamise uurimisele isikulistes ja umbisikulistes, olevikulistes ja minevikulistes liht- ja liitlausetes. Lisaks sai teha ülevaate määrustest, millega koos mineviku liitvorme kasutatakse. Materjali analüüsimisel selgus, et edasijõudnud keeleõppijad kasutavad eesti keele umbisikulise tegumoe mineviku liitvorme enamasti õigesti ja vigu peaaegu ei tee. Tundub, et siin ilmneb õppijate emakeele positiivne mõju, sest eesti umbisikulisele tegumoele vastav konstruktsioon on vene keeles olemas ja lausete tõlkimisel eesti keelde on see eestikeelse lause moodustamisel abiks. Isikulises tegumoes on õigete ja vigadega lausete arv ühes suurusjärgus. Vähem vigu põhjustavad laused, milles räägitakse oma eluloost. Selliseid lauseid on õpingute vältel kõige rohkem harjutatud, sest enda tutvustamine ja oma elust rääkimine kuuluvad juba algajate keeleõppijate teemade valdkonda. Kee- Eesti mineviku liitvormid õppijakeele korpuse põhjal 149 rulisemate teemade puhul ja edasijõudnud keeleõppijatele iseloomulikes pikkades lausetes tehakse täismineviku kasutamise vigu palju rohkem. Vigade olemuseks on enamasti liitvormi alakasutus, st et täismineviku asemel kasutatakse lihtminevikku. Põhjuseks on ilmselt õppijate emakeele mõju, sest isikulise tegumoe mineviku liitvormid vene keeles puuduvad. Õppija, kes teab, et eesti keeles on mineviku liitvormid, kasutab tihti enneminevikku minevikuaja tugevamaks rõhutamiseks ka lausetes, kus oleks õige liht- või täisminevik. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et täisminevikus kasutatavat olevikulist vormi sõnast olema ei tajuta moodustatavas lauses mineviku liitvormi osana. Kui lauses on juttu ajaloolistest sündmustest, siis eelistatakse enneminevikku vaatamata sellele, et kirjeldatav olek või tegevus on üldine, ei ole ajaliselt piiritletud ja võib jätkuda olevikus. Lihtmineviku asemel kasutatakse enneminevikku umbisikulistes lausetes, kus vea põhjuseks võib olla samuti ülekanne emakeelest, sest kasutatakse sama konstruktsiooni, mida umbisikulise ennemineviku puhul. Huvitaval kombel ei leidunud uuritud materjalis ennemineviku alakasutuse näiteid, vigu põhjustab ennemineviku ülekasutus. Täismineviku õppimisel ja õpetamisel oleks otstarbekas harjutada õppijaid märkama ja kasutama pikka perioodi, korduvust, praegust aega või tulevikku märkivaid määrusi, liitlause osalausete ajavorme ning seda, et kui lauses on sõna elu, tuleb sellega seonduvast verbist tõenäoliselt täisminevik moodustada. Eitavaid lauseid oli uuritavas materjalis suhteliselt vähe, kuid õigesti moodustatud oli alla poole näidetest. Niisiis väärib eraldi tähelepanu ka minevikulise liitaja eituskonstruktsioon selle komplitseerituse tõttu. Aadress: Diana Maisla TÜ Pärnu kolledži keelekeskus Ringi 35 80010 Pärnu, Eesti E-mail: diana.maisla@ut.ee 150 Diana Maisla Kirjandus Almeida, Michael J. (1995) “Time in narratives”. In Judith F. Duchan, G. A. Bruder, Gail A. Bruder, and Lynne E. Hewitt, eds. Deixis in narrative: a cognitive science perspective, 160–189. Hillsdale, New Jersey: Laurence Erlbaum. Bernardini, Silvia (2004) “Corpora in the classroom: An overview and some reflections on future developments”. In John Sinclair, ed. How to use corpora in language teaching, 15–36. Amsterdam: Benjamins. Chomsky, Noam (1965) Aspects of the theory of syntax. Cambridge: The MIT Press. Comrie, Bernard (1993 [1985]) Tense. Cambridge: Cambridge University Press. Corder, Stephen Pit (1981) Error analysis and interlanguage. Oxford: Oxford University Press. Dahl, Östen (1985) Tense and aspect systems. Oxford: Blackwell. EKG I 1995 = Erelt, Mati, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael ja Silvi Vare (1995) Eesti keele grammatika. I. Morfoloogia, sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. EKG II 1993 = Erelt, Mati, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael ja Silvi Vare (1993) Eesti keele grammatika. II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. EKK 2007 = Erelt, Mati, Tiiu Erelt ja Kristiina Ross (2007) Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Ellis, Rod (1994) The study of second language acquisition. Oxford: Oxford University Press. Eslon, Pille ja Helena Metslang (2007) „Õppijakeel ja eesti vahekeele korpus”. Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 3, 99–116. Eslon, Pille, toim. (2008) Õppijakeele analüüs: võimalused, probleemid, vajadused. (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised, 10.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. Eslon, Pille ja Katre Õim, toim. (2009) Korpusuuringute metodoloogia ja märgendamise probleemid. (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised, 11.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. Eslon, Pille ja Katre Õim, toim. (2010) Korpusuuring ja meetodid. (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised, 12.) Tallinn: TLÜ EKKI. Granger, Sylviane (1999) “Use of tenses by advanced EFL learners: Evidence from an error-tagged computer corpus”. In Hilde Hasselgard and Signe Oksefjell, eds. Out of corpora. Studies in honour of Stig Johansson, 191–202. Amsterdam: Rodopi. Granger, Sylviane (2004) “Computer learner corpus research: Current status and future prospects”. In Ulla Connor and Thomas A. Upton, eds. Applied corpus linguistics: A multidimensional perspective, 123–145. Amsterdam and Atlanta: Rodopi. Eesti mineviku liitvormid õppijakeele korpuse põhjal 151 Gilquin, Gaëtanelle (2008) “Combining contrastive and interlanguage analysis to apprehend transfer: detection, explanation, evaluation”. In Gaëtanelle Gilquin, Szilvia Papp, and María Belén Diez-Bedmar, eds. Linking up contrastive and learner corpus research, 3–34. Amsterdam, New York. Kramsch, Claire (2007) “Re-reading Robert Lado, 1957, Linguistics across cultures”. Applied linguistics for language teachers 17, 2, 241–247. Külmoja jt 2003 = Kjul´moja, Irina, Èda Vajgla i Maje Soll´ (2003) Kratkij spravočnik po kontrastivnoj grammatike èstonskogo i russkogo jazykov.Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lado, Robert (1957) Linguistics across cultures: Applied linguistics for language teachers. Ann Arbor: University of Michigan Press. Lawson, Ann (2001) “Collecting, aligning and analysing parallel corpora”. In Mohsen Ghadessy, Alex Henry, and Robert L. Roseberry, eds. Small corpus studies and ELT. Theory and practice, 279–311. Amsterdam: John Benjamins Publishing. Maisla, Diana (2008) „Eesti verbi minevikuvormidest venekeelsete üliõpilaste kasutuses”. Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 4, 105–120. Maisla, Diana (2011) „Kuidas eesti keele õppijad ja kasutajad lause verbi ajavormi sobivust hindavad?” Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 7, 95–110. Metslang, Helle (1997) “On the use of the Estonian past tense forms through the last one 100 years”. In Mati Erelt, ed. Estonian: Typological studies II, 98–145. (Eesti keele õppetooli toimetised, 8.) Tartu: Tartu University Press. Metslang jt 2003 = Metslang, Helle, Ingrid Krall, Renate Pajusalu, Kristi Saarso, Elle Sõrmus ja Silvi Vare (2003) Keelehärm. Eesti keele probleemseid piirkondi. Käsiraamat. Tallinn: TPÜ Kirjastus. Ringbom, Håkan (2007) Cross-linguistic similarity in foreign language learning. Clevedon: Multilingual Matters. Salkie, Raphael (1989) “Perfect and pluperfect: what is the relationship”. Journal of Linguistics 25, 1–34. Siirak, Aino (1998) Eesti keele grammatika tabelites. Tallinn: Pangloss. Smith, Carlota S. (2007) “Tense and temporal interpretation”. Lingua 117, 419–436. Šeljakin, Mixail Aleksejevič (2002) Russkij jazyk. Spravočnik. Tallinn: Koolibri. Abstract. Diana Maisla: The usage of the Estonian compound tenses on the basis of the learner corpora materials. This article gives an overview on how learners of Estonian as a second language use compound past tenses of Estonian: perfect and pluperfect. The data is based on the materials of the learner corpora of Tartu Univer- 152 Diana Maisla sity. All sentences what include or should have included compound past tenses have been compared to the standard target language. The aim is to identify and describe typical mistakes: under- and overuse of perfect and pluperfect tense of Estonian. The results show that in the impersonal sentences learners make only a few mistakes, but in the personal sentences the main mistake is the underuse of perfect tense. On the basis of the sentences there compound past tenses has been used correctly and also taking into account the examples of the incorrectly used tenses the pragmatic implications have been made. The certain adverbs, the meaning of the sentence and the tense of clauses are presented as the hints which help to choose a correct past compound tense into the sentences. Keywords: corpora analyses, error analyses, learner language, compound past tenses, Estonian as a second language
EESTI KEELEKOGUKONNA SÄILIMISEST TAANIS
RECENT ACTIVITIES
Autor
Tags

Keelevähemus

Identiteet

Eestlased Taanis

Kakskeelsus

Keele Säilimine Ja Vahetus

Eesti Keel

Eesti Keelekogukonna Säilimisest Taanis

Liikumissündmused Eesti Keele Õppijate Kirjalikes Narratiivides

EESTI KEELEKOGUKONNA SÄILIMISEST TAANIS

Livre