Feedback

LIIKUMISSÜNDMUSED EESTI KEELE ÕPPIJATE KIRJALIKES NARRATIIVIDES

Documento informativo

ESUKA – JEFUL 2012, 3 – 2: 153 – 182 LIIKUMISSÜNDMUSED EESTI KEELE ÕPPIJATE KIRJALIKES NARRATIIVIDES Raili Pool ja Renate Pajusalu Tartu Ülikool Kokkuvõte. Artiklis käsitletakse vene emakeelega eesti keele õppijate (keeleoskustase B2) kirjalikes narratiivides esinenud liikumissündmusi. Materjaliks on M. Mayeri (1969) sõnadeta pildiraamatu “Frog, where are you?” järgi kirjutatud narratiivid. Põhimaterjal pärineb 21-lt vene emakeelega üliõpilaselt ning võrdlusmaterjal 21-lt eesti emakeelega üliõpilaselt. Õppijarühmalt on analoogiline tekstimaterjal kogutud ka nende emakeeles vene keeles. Liikumissündmuste analüüsimisel lähtutakse L. Talmy (1985, 2007) käsitlusest. Kitsamalt keskendutakse liikumissündmuste kirjeldamisel kasutatud verbidele ja verbisatelliitidele, liikumise lähte- ja sihtkoha väljendamisele ühe ja sama liikumissündmuse kirjeldamisel ning vaadeldakse suhtlusstrateegiate rakendamise võimalusi õppijarühma narratiivides. Analüüsitud keeleainese põhjal võib väita, et liikumisnarratiivi etappe eesti keele õppijad ei väldi. Samas kasutavad nad väga sageli üldise tähendusega liikumisverbe minema ja tulema, mis võimaldavad edasi anda piltidel kujutatud tegevuse dünaamikat, kuid milles ei sisaldu liikumisviis. Liikumise teed väljendavate verbisatelliitide (afiksaaladverbide) kasutamine ei ole vene emakeelega õppijatele raske. Kuna eesti keele afiksaaladverbid ja vene keele verbiprefiksid on funktsionaalselt sarnased, on tõenäoline, et õppijad on toetunud vene keele verbiprefiksite analoogiale. Vene üliõpilaste narratiive iseloomustab ka liikumise lähte- ja sihtkoha sage liitmine ühe ja sama liikumissündmuse kirjeldusse ning staatilise olema-verbi kasutamine liikumise kirjeldamisel. Viimane on käsitatav õppijatele omase ümberütlemisstrateegiana ning eesti võrdlusrühma narratiivides ei esine. Märksõnad: liikumissündmus, verbisatelliidid, afiksaaladverbid, suhtlusstrateegiad, vene keel, eesti keel 1. Sissejuhatus Liikumine on üks inimkeele ja -tunnetuse baasvaldkondi. Laps alustab keele omandamist keha ja ruumi ning ruumis liiku- 154 Raili Pool, Renate Pajusalu mise mõistmise ja väljendamisega1. Teise keele õppija on nende valdkondade baasmudelid juba oma emakeelega kaasa saanud ja seega tuleb tal teist keelt omandades see juba varem olemasolevasse tunnetuslikku raamistikku paigutada. Dan Slobin (1996a) väidabki oma thinking for speaking-hüpoteesis, et esimest keelt omandades õpib laps teatud viisil mõtlema, mis omakorda avaldub keelekasutuses, muuhulgas ka liikumissündmustest rääkides. Eelkõige mõjutab liikumissündmuse erinev keelendamine seda, milline informatsioon on esitatud taustana (ingl backgrounded information) ja milline esilduvana (ingl foregrounded, vt nt Cadierno 2008: 245). Leonard Talmy (1985, 2007) järgi on keeltevahelised erinevused liikumissündmuste väljendamisel väga suured ning tüpoloogiliste erinevuste järgi eristab ta nn satelliidikeeli ja verbikeeli. Satelliidikeeltes on põhiverbis ühendatud LIIKUMINE ja LIIKUMISVIIS/PÕHJUS ning TEED väljendatakse eraldi satelliidi abil, milleks on verbipartiklid ja verbiprefiksid. Satelliidikeelte hulka kuuluvad nt hiina keel ja indoeuroopa keeled (sh vene keel), v.a romaani keeled. Verbikeeltes on verbitüves ühendatud LIIKUMINE ja TEE ning LIIKUMISVIISI ja PÕHJUST väljendatakse eraldi adverbiaalide või gerundiivide abil, verbikeelte hulka kuuluvad nt romaani keeled. Eesti keelele iseloomulikuks jooneks on võimalus väljendada verbitüvega ühtaegu nii LIIKUMIST kui ka LIIKUMISVIISI (nt jooksma, hüppama) ning liikumise TEE tüüpiline väljendamine afiksaaladverbide abil (nt välja ronima, alla viskama). Kuigi eesti keeles esineb ka verbikeeltele omaseid väljendusvõimalusi (nt väljus majast joostes), kuulub see Talmy tüpoloogia järgi pigem satelliidikeelte hulka, satelliitidena käsitletakse sel juhul eesti keele afiksaaladverbe (Veismann ja Tragel 2008). Seega on eesti ja vene keel Talmy liigituse järgi sama tüüpi keeled, kuid see ei tähenda, et nad väljendaksid liikumissündmusi täiesti identselt. Põhiline erinevus on see, et 1) eesti afiksaaladverbidele vastavad enamasti vene keele prefiksid ja 2) eesti keeles võivad SIHTKOHT ja LÄHTEKOHT olla väljendatud 1 Ülevaadet ruumisõnade omandamisest ja omandamise erinevustest eri keeltes vt nt Dabrowska 2004: 83–105. Liikumissündmused keeleõppijate kirjalikes narratiivides 155 kas käände- või adpositsioonikonstruktsiooni kaudu (lauale või laua peale), vene keeles sellist valikut pole ja tegemist on alati prepositsioonifraasiga. Kui õppija emakeel on sihtkeelest tüpoloogiliselt (kas või mõnes aspektis) erinev, võib emakeeles mõtlemine mõjutada (liikumis)sündmuste kirjeldamist õpitavas keeles. Selliseid tulemusi on saanud nt Teresa Cadierno (2004; vt ka Cadierno ja Ruiz 2006), kes võrdles liikumissündmuste väljendamise seisukohast taani emakeelega hispaania keele õppijate hispaaniakeelseid narratiive hispaania keelt emakeelena kõnelejate analoogiliste narratiividega. Cadierno (2004) uurimus näitas, et õppijad võivad oma emakeelest lähtuvalt valida õpitavas keeles hoopis keerulisema väljendusvõimaluse kui emakeelekõnelejad, püüdes liikumissündmuste kirjeldamisel oma emakeelest taani keelest tuttavaid verbisatelliite tuua ka hispaania keelde, milles verbikeelena on satelliidikasutus väga piiratud. Siinses artiklis uurimegi, kas ja kuidas erineb eestlaste ja eesti keele venekeelsete õppijate verbide ja afiksaaladverbide kasutus liikumissündmuste väljendamisel; muud aspektid jäävad esialgu vaatluse alt välja. Oletame, et erinevused tulenevad vähemalt kahest asjaolust: eesti ja vene keele erinevustest ning õppijakeele üldistest eripäradest. On ju selge, et mitte kõik õppijakeele eripärad ei tulene interferentsist, vaid oma roll on ka lihtsalt puudulikul sihtkeele oskusel. Keeleõppija võib oma keeleliste ressursside puudulikkust korvata sellega, et kasutab ainult või valdavalt väheseid hästi omandatud konstruktsioone. Artikli konkreetsemad uurimisküsimused on: milliseid verbe vene emakeelega eesti keele õppijad kirjalikes narratiivides liikumissündmuste väljendamisel kasutavad ja mil viisil nende verbikasutus erineb emakeelekõnelejate omast; kuidas kasutavad vene emakeelega õppijad liikumistee väljendamiseks eesti keele afiksaaladverbe ja kas see erineb eestlaste kasutusest; kuidas vene emakeelega eesti keele õppijad ühe liikumissündmuse kirjeldamisel liikumise lähte- ja sihtkohta väljendavad; 156 Raili Pool, Renate Pajusalu kas ja kuidas kasutavad keeleõppijad liikumissündmuste kirjeldamisel kirjalikes narratiivides abistavaid suhtlusstrateegiaid, st mida õppija teeb, kui ta end päris täpselt väljendada ei oska (nt kas kirjeldab liikumist ümberütlevalt, ilma liikumisverbide kasutamiseta vms). 2. Materjal ja meetod Analüüsitav keeleaines on kogutud Mercer Mayeri sõnadeta pildiraamatu “Frog, where are you?” (Mayer 1969) järgi kirjutatud narratiividest, nn konnalugudest. Nimetatud raamat on rahvusvahelises lingvistikas laialdaselt kasutatav stiimul liikumissündmuste väljendamise uurimiseks (nt Slobin 1996a, Slobin 1996b, Berman ja Slobin 1994; teise keele omandamise uurimisel ka nt Cadierno 2004, Cadierno ja Ruiz 2006). Raamat sisaldab kokku 24 pilti, mis on omavahel loogiliselt seotud ning millel kujutatud sündmused on dünaamilised. Pildisari kujutab väikest poissi, kelle konn põgeneb purgist ning keda poiss koos oma koeraga seejärel metsa otsima läheb, kohtudes oma otsingutel erinevate loomadega. Artiklis käsitletav uurimismaterjal pärineb 21-lt vene emakeelega üliõpilaselt, kes ainestiku kogumise hetkel valdasid eesti keelt vähemalt B2-tasemel 2, võrdlusrühmaks on 21 eesti emakeelega üliõpilast. Kõik uurimuses osalenud õppisid Tartu ülikoolis, vene emakeelega üliõpilased eesti keele ja kultuuri muukeelsetele erialal, eesti üliõpilased eesti ja 2 B2 ehk iseseisva keelekasutaja taset kirjeldatakse Euroopa Nõukogu kuueastmelisel keeleoskustasemete üldskaalal järgmiselt (Hausenberg jt 2008: 21): „Iseseisev keelekasutaja mõistab keerukate abstraktsel või konkreetsel teemal tekstide ning erialase mõttevahetuse tuuma. Suudab spontaanselt ja ladusalt vestelda sama keele emakeelse kõnelejaga. Oskab paljudel teemadel luua selget, üksikasjalikku teksti ning selgitada oma vaatenurka, kaaluda kõnealuste seisukohtade tugevaid ja nõrku külgi.” Käesolevas uurimuses osalejad olid vene õppekeelega gümnaasiumi lõpus edukalt sooritanud eesti keele kui teise keele riigieksami, mis on tasemelt võrdsustatud B2-taseme eksamiga. Liikumissündmused keeleõppijate kirjalikes narratiivides 157 soome-ugri keeleteaduse erialal. Ainestik on kogutud 2010. a kevadel3. Uurimuses osalejatele anti pildiseeriad, paluti esmalt pildid algusest lõpuni läbi vaadata, et saada ettekujutus, millest see lugu räägib, ning seejärel kirjutada eesti keeles piltide abil lühijutuke. Mõlemale rühmale anti kirjutamiseks aega 45 minutit. Aeg oli ülesande täitmiseks piisav, mõned üliõpilased said ülesande kiiremini valmis. Vene emakeelega rühmale anti ette ka ülesande täitmiseks tarvilike nimisõnade loend (nt hirv, järsak, öökull jne), mida paluti oma jutustuses kasutada. Verbiloendit õppijatele ette ei antud ning sõnaraamatut ega muid abivahendeid kirjutamise ajal kasutada ei saanud. Eesti rühmale nimisõnade loendit ette ei antud. Kummagi rühma üliõpilased ei teadnud, mida nende kirjatööde alusel täpsemalt uurima hakatakse, seega ei pööranud nad eelduste kohaselt liikumise väljendamisele kõrgendatud tähelepanu. Samadelt vene emakeelega õppijatelt koguti umbes kaks nädalat hiljem sama pildiseeria järgi kirjutatud narratiivid ka nende emakeeles. Neid tekste kasutatakse käesolevas artiklis ainult võrdlusmaterjalina, põhjalik eesti- ja venekeelsete narratiivide liikumissündmuste kontrastiivne analüüs ei ole siinse kirjutise eesmärk. 3. Liikumissündmuse olemus ja selle komponendid Liikumissündmuste analüüsimisel on aluseks võetud Leonard Talmy (1985, 2007) liikumissündmuste käsitlus. Liikumissündmus on Talmy (2007: 70–71) järgi situatsioon, mis sisaldab füüsilise entiteedi liikumist või püsiva koha säilitamist ehk teiste sõnadega öeldes, liikumissündmusena võib käsitada nii kulgevat 3 Mayeri (1969) pildiraamatut on liikumissündmuste väljendamise uurimise jaoks materjali kogudes varem kasutanud ka Tartu ülikooli üliõpilased Marje Koiksaar (kirjalikud L2 narratiivid) ja Jaana Seinberg (2011) (suulised L1 narratiivid) oma bakalaureusetöödes. Siinse artikli kirjutamise ajal ei olnud need tööd veel valmis. 158 Raili Pool, Renate Pajusalu (ese muudab oma asukohta) kui ka mittekulgevat liikumist (ese säilitab oma põhilise asukoha). Käesolevas artiklis vaatleme ainult selliseid liikumissündmusi, milles LIIKUJA tõesti vahetab asukohta või asendit. Liikumissündmuse peamised komponendid Talmy järgi on LIIKUJA (liikuv või liigutatav entiteet), TAUST (siia kuuluvad liikumise LÄHTEKOHT, ASUKOHT ja SIHTKOHT), TEE (kurss, mida LIIKUJA järgib, on seotud TAUSTAGA) ning LIIKUMINE (hõlmab ka LIIKUMISVIISI ja PÕHJUSE). Talmy (ibid.) käsitleb liikumissündmusena ühe LIIKUJA ühekordset asukoha muutmist või säilitamist teise objekti ehk TAUSTA suhtes. Mayeri (1969) konnalugude pildiseeria kujutab poisi ja koera rännakut kodust läbi metsa tiigini, milles kodu võib tinglikult pidada mitmest etapist koosneva pikaajalise liikumise LÄHTEKOHAKS ja tiiki SIHTKOHAKS. Varasemad konnalugude materjalil põhinevad uurimused (nt Cadierno 2004, Cadierno ja Ruiz 2006) ei käsitle konnalugu tervikuna ühe liikumissündmusena, vaid piiritlevad liikumissündmuse ühe predikaati sisaldava osalausega. Ka siinses artiklis käsitleme konnalugu tervikuna kui üht liikumisnarratiivi, mis koosneb paljudest järjestikustest liikumissündmustest. Liikumissündmuses osaleva entiteedi rolli täpsemaks kirjeldamiseks kasutame LIIKUJA kõrval ka LIIGUTAJA ja LIIGUTATAVA rolle. Käesoleva uurimuse eesti keele õppijate emakeeles vene keeles väljendatakse liikumise TEED peamiselt verbiprefiksitega (nt vyxodit’), eesti keeles verbipartiklitega, milleks on afiksaaladverbid (nt välja tulema), ning Talmy tüpoloogia järgi võib nii eesti kui vene keelt lugeda satelliidikeelte hulka kuuluvaks. Nagu juba mainisime, on eesti ja vene keele verbisatelliitide vahel funktsionaalne keeltevaheline sarnasus: nii eesti keele afiksaaladverbid kui ka vene keele verbiprefiksid võimaldavad liikumissündmuses muu hulgas edasi anda liikumise TEED, erinevus on satelliitide paiknemises. Lähte- ja sihtkeele sarnasused on teise keele omandamisel määrava tähtsusega ning keelte sarnasus on lähtekeele positiivse mõju alus, seda ka mittesugulaskeelte puhul (Ringbom 2007: 7–9, 24–26). Seega võib eeldada, et oskus tuua paralleele vene keele verbiprefiksite ja eesti keele afiksaaladverbide kasutamise vahel on õppijarühmale liikumissündmuste sihtkeelepärasel väljendamisel toeks. Liikumissündmused keeleõppijate kirjalikes narratiivides 159 4. Liikumissündmuste väljendamine eesti keelt teise keelena õppijate kirjalikes narratiivides 4.1. Narratiivide pikkus ja liikumissündmuste määratlemine Artiklis analüüsitav keeleaines jaguneb kolme rühma: uurimuse põhimaterjali moodustavad vene üliõpilaste eestikeelsed tekstid (keelenäidete juures tähistatakse need järgnevalt lühendiga L2), võrdlusmaterjaliks on eesti üliõpilaste eestikeelsed (L1 eesti) ning vene üliõpilaste venekeelsed tekstid (L1 vene). Vene üliõpilaste eestikeelsete tekstide keskmine pikkus on 314 sõna, eesti üliõpilastel 372 sõna ning vene rühma venekeelsetes tekstides 289 sõna. Erinevus eestikeelsete L1 ja L2 narratiivide keskmises pikkuses on ootuspärane ning sarnaneb Cadierno (2004) samalaadse uurimuse tulemustega: ka tema uurimuses osutusid sama meetodi alusel kogutud narratiividest L1 tekstid (hispaania keel emakeelena) pikemaks kui L2 tekstid (taanlastest hispaania keele õppijad). See on loomulik tulemus, kuna emakeeles väljendatakse end vabamalt ja keelelisi vahendeid on rohkem. Siinse uurimuse tulemused erinevad Cadierno (2004) omadest õppijarühma emakeeles kirjutatud tekstide pikkuse osas: Cadierno materjalis paigutusid õppijate emakeeles (taani keeles) kirjutatud konnalood sõnade arvult teisele kohale, meie uurimuses aga on venelaste venekeelsed tekstid kolmest materjalikogust kõige lühemad. Meie vene emakeelega üliõpilased on seega loonud oma emakeeles mõnevõrra lühemaid tekste kui teises keeles. Kindlaid põhjusi selleks pole kerge leida. Osaliselt tingib erinevusi sõnade üldarvus eesti ja vene keele erinev struktuur, näiteks verbisatelliitide paiknemine. Eesti keeles vormistatakse põhiverb ja afiksaaladverb eraldi sõnadena (nt ronis välja), vene keeles aga moodustab verbiprefiks põhiverbiga ühe terviku (nt vyskočil). Kuna uuritavates narratiivides sisaldub rohkesti verbisatelliite, on võimalik, et see struktuurierinevus on sõnade arvu mõjutanud. Samas loeb Wordi programm eraldi sõnadeks ka prepositsioonid, mida vene keeles kasutatakse käändefunktsioonide väljendamiseks juhtudel, kus eesti keeles moodustab käändelõpp 160 Raili Pool, Renate Pajusalu sõnatüvega ühe terviku (nt vn vyskočil iz banki, ee ronis purgist välja – mõlemas fraasis on kolm sõna). See asjaolu vähendab verbisatelliitide mõju sõnade arvule ning eesti ja vene keele struktuuri erinevused ei põhjenda venekeelsete tekstide lühidust piisavalt. Võib arvata, et põhjus on tegelikult selles, et keeleõppijad kirjutasid sama pildiseeria alusel narratiivi kaks korda – esimene kord eesti keeles ja paari nädala pärast vene keeles. Teisel korral oli teema neile juba tuttav ning üks kord läbi mõeldud ja kirjutatud, mistõttu väljenduti ökonoomsemalt. Täielikult välistada ei saa ka seda, et samal teemal teist korda kirjutades tunti mõningast tüdimust ja püüti ülesanne kiiremini lõpetada. Käesoleva uurimuse seisukohast on oluline, kas vene ja eesti üliõpilaste tekstides esines liikumissündmuste kodeeringuid võrreldaval hulgal. Liikumissündmuste määratlemiseks otsisime tekstidest välja kõik liikumissündmust väljendavad osalaused. Tekstid sisaldasid ka rohkesti lauseid, milles liikumissündmusi üheski osalauses ei kirjeldata (näide 1). (1) Konnad aga istusid rõõmsalt puutüvel ja vaatasid poisile ja koerale rahuliku hingega tagant järgi. (L2) Näited 2–4 illustreerivad lauseid, milles on fikseeritud üks või mitu liikumissündmuse kodeeringut. (2) Öösel, kui poiss ja koerake rahulikult magasid, põgenes Fred oma purgist. (L1 eesti) (3) Jaan ja Lontu kukkusid ojja. (L2) (4) Hirv tõusis püsti ja poiss sattus hirve peale. (L2) Näites 2 on kaks osalauset, kuid liikumissündmuse väljendajaks on liigitatud ainult viimane (põgenes Fred oma purgist), näites 3 väljendab lause tervenisti üht liikumissündmust ning näites 4 on määratletud kaks liikumissündmuse kodeeringut (hirv tõusis püsti, poiss sattus hirve peale4). 4 Osalause poiss sattus hirve peale on selle kirjutanud õppija terviknarratiivi arvestades kindlasti liikumissündmuse kirjeldus, väljendades poisi asukoha muutumist. Selles lauses on peale kaassõna, mitte afiksaaladverb ühendverbi (kellelegi) peale sattuma koosseisus. Liikumissündmused keeleõppijate kirjalikes narratiivides 161 Liikumissündmustena ei ole arvesse võetud liikumisverbide kasutamist ülekantud tähenduses (näited 5 ja 6). (5) aga aeg jooksis (L2) (6) Möödus veidike aega (L1 eesti) Eestikeelsetest L1 narratiividest on identifitseeritud kokku 464, L2 tekstidest 446 ning venekeelsetest 460 liikumissündmuse kodeeringut. Keskmiselt esines eestikeelsetes L1 tekstides 22, L2 tekstides 21 ning venekeelsetes tekstides 22 liikumissündmuse kodeeringut ühe teksti kohta. Analüüsi aluseks olevad L1- ja L2-kõnelejate narratiivid on omavahel liikumissündmuste väljendamise osas võrreldavad ning erinevused tekstide keskmises pikkuses ei ole mõjutanud liikumise kirjeldamist. Eesti üliõpilaste narratiivide suurem üldine sõnade arv tuleb selle arvelt, et pikemalt on esitatud liikumist mittesisaldavaid tegelaste kirjeldusi, nende iseloomu ja tausta, mõnel juhul ka dialoogilist teksti. Õppijad seevastu ei ole pidanud enamasti vajalikuks lisada oma jutustusele ilukirjanduslikku mõõdet ja võimalus oma erialal tööd leida, seda eelkõige puuduliku taani keele oskuse tõttu. Enamik inimestest lahkus kolmandatesse riikidesse. N, 82: Õieti, ma usun Taanis on kõige vaesem olnud see põgenike elu. Taanis oli raske tööd saada tookord, nagu nüüdki . Kes vähegi kõrgema haridusega, need katsusid Taanist ära saada ja siis jäid, kes ei olnd terved ja naised, kes ei olnud abielus. Aga muidu, kes vähegi sai, see läks ära. M, 83: Tööd saada oli raske, palju olenes laagri juhtidest. / /. Erialalistele töödele ei lastud, näiteks oli aatomfüüsik Helmuth Freymuth sunnitud välja rändama Argentiinasse juba 1947, kui avanes esimene võimalus. Vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu polnud töökohtade arv Taanis stabiilne. Sõjast laastatud riigis oli Taani eestlaste sõnul raske tööd leida. N, 83: Euroopa riigid kiratsesid ju peale sõda kaua aega. M, 83: Kuna polnud töövõimalusi, rändas enamik ja paremik välja, jäid vanad, invaliidid ja taanlastega abiellunud, kes olid pealegi üle kogu Taani laiali pillatud. Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 6 Teise põlvkonna taanieestlased omandasid nii taani keele kui ka hariduse juba Taanis ning see lihtsustas erialase töö leidmist. 2.3. Haridusega seotud tingimused: parem, kui ametlikuks hariduse keeleks on esimene keel, vähemalt alg- ja põhikoolis; võimalus õppida esimest keelt eraldi ainena; kirjanduse kättesaadavus esimeses keeles; raadio- ja TV-saadete kättesaadavus esimeses keeles. Esimene põlvkond taanieestlasi omandas emakeelse hariduse kodumaal enne sealt lahkumist. Kuigi eestikeelne kool tegutses Taanis põgenikelaagris kuni 1950. aastate alguseni, lõpetas see õpilaste vähesuse tõttu tegevuse ning teise põlvkonna eestlased said eesti keelt õppida ainult pühapäevakoolis. N, 78: Siin oli ju põgenike kool, eesti laste kool põgenike laagris, üle kolme aasta oli ema [õpetaja], seal üks kaksteist viisteist eesti last käisid. Taani koolides ei pakutud võimalust õppida eesti keelt eraldi ainena. Kuigi eestlastest lapsevanemad saatsid oma lapsi ka Rootsi täienduskooli, jäid eesti keele omandamise võimalused siiski piiratuks. See jättis teise põlve Taani eestlaste keeleoskusele tugeva jälje. N, 82: No algul, aga kui hakkasin juba taani keelt rääkima, siis hakkasime, kui lapsed tulid, siis oli [kool]. Oma vanema poisiga ma rääkisin eesti keelt. Aga ei olnud teisi, kellega laps oleks võind koos mängida ja see kui läks kooli või lasteaeda ja unustas ära. Tänapäeval lapselapsed ka ütlevad “head ööd!” ja “maga hästi!” Teise maailmasõja käigus lahkusid välismaale mitmed tunnustatud eesti kirjanikud. Sõjajärgsel perioodil hakati eestikeelset kirjandust välja andma Rootsis ning Taani eestlastel Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 7 oli seda võimalik osta. Kodumaal avaldatud kirjandusele oli ligipääs raskem. M, 83: Taanis ei olnud mingit raamatute väljaandmist, aga nii ORTO-l kui ka EKKO-l olid siin algul esindajad, raamatuid ja lehti telliti ja loeti. Olukord on muutunud Eesti vabaks saades, tänapäeval on eestikeelset kirjandust võimalik tellida ka interneti teel. Mitmed Euroopa raadiojaamad edastasid raadiosaateid eesti keeles ka enne Eesti taasiseseisvumist, emakeelseid TV-saateid aga polnud eestlastel võimalik jälgida. Viimastel aastatel on Eesti raadio- ja telesaadete jälgimine interneti vahendusel siiski võimalikuks muutunud. 2.4. Grupisisesed tingimused, mis aitavad emakeelt säilitada: etnolingvistilise elujõulisuse üldine tajumine; tihedad grupisisesed sidemed, suhetevõrgustike olemasolu; unikaalse grupikultuuri olemasolu; grupi suhtumine keelde kui etnilisse sümbolisse; sidemed grupi L1 keele ja religiooni vahel; usk / veendumus, et grupp on eraldi (elujõuline) rahvus; rõhk grupisiseste suhete tihedusele; esimese keele (või murde) standardiseeritud kuju / kirjakeele olemasolu, mida enamik grupi liikmeid tunneb; kirjalik traditsioon; keelega seotud institutsioonide olemasolu (keelekoolid jm organisatsioonid) Etnolingvistilise elujõu mudeli esitasid 1997. aastal Giles, Bourhis ja Taylor (Myers-Scotton 2006: 74), kelle järgi grupi etnolingvistilise elujõu määravad sotsioloogilised tegurid (grupi staatus, keele kõnelejate hulk, ametlike institutsioonide toetus). Myers-Scotton (2006: 72-73) on rõhutanud, et keelte säilimise seisukohalt on olulised keelekogukonna grupisisesed suhted, nii tugevad kui nõrgad, sest just nende kaudu levivad Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 8 grupisisesed uuendused ja muutused. Grupisisesed suhted muudab tugevaks nende suur tihedus (igapäevased suhted pereliikmete, lähedaste sõprade, töökaaslastega), nagu ka suhete lähedus – kas arutatakse intiimseid peresiseseid küsimusi jne. Taani eestlaste kogukond oli suhteliselt väike ja grupisisesed sidemed, mis esimestel aastatel olid suhteliselt tihedad (lisaks peresisestele tugevatele sidemetele ka nn nõrgad sidemed – aktiivne osalemine kohalike eestlaste seltsielus, Eesti Kiriku töös jne), muutusid aastate jooksul eestlaste lahkudes teistesse riikidesse nõrgemaks. Tihedamaks jäid siiski perekondlikud sidemed Rootsis elavate sugulastega. Võrreldes Taaniga tuli Teise maailmasõja järel Rootsi palju enam Eesti sõjapõgenike ja kuigi nende täpset hulka ei ole teada, arvab Kangro, et Rootsis võis 1945. aastal olla 26–27 000 eestlast (Kangro 1976: 42). M, 52: Ma õppisin eesti keelt, kui ma olin väike last, ma kuulsin nagu, kui ema rääkis sugulastega, see tähendab, meie käisime väga tihti Rootsi, sääl on väga palju sugulased, kõik Eestist tulnud. Carol Myers-Scotton (2006) juhib tähelepanu ka etnolingvistilise elujõu tajumisele ühe olulisema grupisisese tegurina, mh niinimetatud subjektiivse etnolingvistilise elujõu (grupiliikmete hinnang grupi staatusele teiste gruppidega võrreldes) tähtsusele keele säilimises või vahetuses. Põhiosa eesti immigrante saabus Taani Teise maailmasõja ajal või järel ning nad paigutati elama põgenikelaagritesse. Taanlaste suhtumist on taanieestlased meenutanud erinevalt, sõltuvalt kogemustest, mis kellelegi olid osaks saanud. N, 82: Vaat siis ei olnud ka niisugusi kogemusi, sakslasi nad [taanlased] vihkasid, aga teiste vastu ei olnd neil midagi. N, 82: Aga minule tundub, et Taani oli tookord [Teise maailmasõja järel] palju sõbralikum. M, 52: Ma mõtlen, et võibolla seepärast, et eestlased ja lätlased, need oskasid väga hästi saksa keelt ja siis kõik need on fašistid ja me viskame need ära / / nad lihtsalt ei saanud siin elada, see oli väga-väga raske, ja see oli ka väga raske kohta saada. Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 9 Eestlased tundsid, et Taani ametlik poliitika ei olnud ei Teise maailmsõja järel ega ka hiljem Balti põgenikke toetav. (Kyhn 2001: 10) Ametlike institutsioonide leige huvi taga nähti Taani valitsuse Nõukogude-sõbralikku poliitikat. N, 78: Kaubitsemine Venemaaga oli suur, taanlane on ju alati olnud väikese maalapi omanik. Ja see suur huvi selle Venemaa vastu, [ ] venelased sõdisid sakslaste vastu, et siis suur sümpaatia tekkis. Sest nad ei teadnud poliitikast mitte midagi. Kuigi Taani eestlased üritasid eestlust edasi viia, on intervjueeritud siiski nentinud, et see oli Taanis keeruline, kuna eestlasi oli seal väga vähe. Eestlased mõistsid küll keele olulisust mingisse gruppi kuulumisel, näiteks pidasid oluliseks õppida ära taani keel, selleks et neid uuel kodumaal omadena koheldaks, kuid sageli tähendas see, et eesti keele õppimine ja kõnelemine soikus: N, 86: Jah, me rääkisime [eesti keelt] vahel, aga me rääkisime niisama palju ka taani keelt ja see oli siis palju kord, meil olid ju seal taani abikaasad kõigil, siis tuli see nagu iseenesest, et nende pärast, et kui nemad ka olid ühes, siis rääkisime jo taani keelt. N, 86: Meil oli tööd tõepoolest niipalju teha, et õppida taani kombeid ja taani keelt ja tähendab, meist pidid saama niiütelda taanlased, muidu, jo, me olime uhked, et me olime teistmoodi Hoolimata soovist end uuel kodumaal võimalikult hästi sisse seada ei loobunud mõned vanema põlve eestlastest oma emakeelest ja nägid seda siiski olulise rahvuse ja kultuurisümbolina: N, 78: Minu ema ja, tema nii-ütelda kunagi õieti ei õppind taani keelt ära. [ ] Tema oli ka eestlane, tema end ümber teha ei lasknud, ema. N, 82: Mina sõitsin emaga bussis, ja ema ei saanud niisugustest asjadest aru, et keeratakse ringi, kui kuuldakse välismaa keelt bussis. Me ei olnud ju turistid ja ema räägib ka Eesti keelekogukonna säilimisest Taanis 10 kõvasti eesti keelt, ma ütlen, ema, räägi tasem, inimesed hakkavad vaatama, ei taha. Kui rääkida sidemetest grupi keele ja religiooni vahel, siis nii eestlaste kui ka taanlaste hulgas on enamuses luteri kiriku liikmed. Taanis moodustati 1952. aastal EELK LõunaRootsi koguduse osana Kopenhaageni pihtkond, mille jumalateenistusi peetakse tavaliselt kolm korda aastas Hans Tauseni kirikus. Eesti kirikul on kindlasti olnud oluline roll Taani eestlaste identiteedi säilitamises, ühelt poolt eestikeelsete jutlustega, teisalt sellega, et lisaks teenistustele korraldati ka koosviibimisi, kuhu olid paralleelkorpuse materjalis leidus suur hulk näitelauseid, mille põhjal oli võimalik keskenduda täis- ja ennemineviku kasutamise uurimisele isikulistes ja umbisikulistes, olevikulistes ja minevikulistes liht- ja liitlausetes. Lisaks sai teha ülevaate määrustest, millega koos mineviku liitvorme kasutatakse. Materjali analüüsimisel selgus, et edasijõudnud keeleõppijad kasutavad eesti keele umbisikulise tegumoe mineviku liitvorme enamasti õigesti ja vigu peaaegu ei tee. Tundub, et siin ilmneb õppijate emakeele positiivne mõju, sest eesti umbisikulisele tegumoele vastav konstruktsioon on vene keeles olemas ja lausete tõlkimisel eesti keelde on see eestikeelse lause moodustamisel abiks. Isikulises tegumoes on õigete ja vigadega lausete arv ühes suurusjärgus. Vähem vigu põhjustavad laused, milles räägitakse oma eluloost. Selliseid lauseid on õpingute vältel kõige rohkem harjutatud, sest enda tutvustamine ja oma elust rääkimine kuuluvad juba algajate keeleõppijate teemade valdkonda. Kee- Eesti mineviku liitvormid õppijakeele korpuse põhjal 149 rulisemate teemade puhul ja edasijõudnud keeleõppijatele iseloomulikes pikkades lausetes tehakse täismineviku kasutamise vigu palju rohkem. Vigade olemuseks on enamasti liitvormi alakasutus, st et täismineviku asemel kasutatakse lihtminevikku. Põhjuseks on ilmselt õppijate emakeele mõju, sest isikulise tegumoe mineviku liitvormid vene keeles puuduvad. Õppija, kes teab, et eesti keeles on mineviku liitvormid, kasutab tihti enneminevikku minevikuaja tugevamaks rõhutamiseks ka lausetes, kus oleks õige liht- või täisminevik. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et täisminevikus kasutatavat olevikulist vormi sõnast olema ei tajuta moodustatavas lauses mineviku liitvormi osana. Kui lauses on juttu ajaloolistest sündmustest, siis eelistatakse enneminevikku vaatamata sellele, et kirjeldatav olek või tegevus on üldine, ei ole ajaliselt piiritletud ja võib jätkuda olevikus. Lihtmineviku asemel kasutatakse enneminevikku umbisikulistes lausetes, kus vea põhjuseks võib olla samuti ülekanne emakeelest, sest kasutatakse sama konstruktsiooni, mida umbisikulise ennemineviku puhul. Huvitaval kombel ei leidunud uuritud materjalis ennemineviku alakasutuse näiteid, vigu põhjustab ennemineviku ülekasutus. Täismineviku õppimisel ja õpetamisel oleks otstarbekas harjutada õppijaid märkama ja kasutama pikka perioodi, korduvust, praegust aega või tulevikku märkivaid määrusi, liitlause osalausete ajavorme ning seda, et kui lauses on sõna elu, tuleb sellega seonduvast verbist tõenäoliselt täisminevik moodustada. Eitavaid lauseid oli uuritavas materjalis suhteliselt vähe, kuid õigesti moodustatud oli alla poole näidetest. Niisiis väärib eraldi tähelepanu ka minevikulise liitaja eituskonstruktsioon selle komplitseerituse tõttu. Aadress: Diana Maisla TÜ Pärnu kolledži keelekeskus Ringi 35 80010 Pärnu, Eesti E-mail: diana.maisla@ut.ee 150 Diana Maisla Kirjandus Almeida, Michael J. (1995) “Time in narratives”. In Judith F. Duchan, G. A. Bruder, Gail A. Bruder, and Lynne E. Hewitt, eds. Deixis in narrative: a cognitive science perspective, 160–189. Hillsdale, New Jersey: Laurence Erlbaum. Bernardini, Silvia (2004) “Corpora in the classroom: An overview and some reflections on future developments”. In John Sinclair, ed. How to use corpora in language teaching, 15–36. Amsterdam: Benjamins. Chomsky, Noam (1965) Aspects of the theory of syntax. Cambridge: The MIT Press. Comrie, Bernard (1993 [1985]) Tense. Cambridge: Cambridge University Press. Corder, Stephen Pit (1981) Error analysis and interlanguage. Oxford: Oxford University Press. Dahl, Östen (1985) Tense and aspect systems. Oxford: Blackwell. EKG I 1995 = Erelt, Mati, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael ja Silvi Vare (1995) Eesti keele grammatika. I. Morfoloogia, sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. EKG II 1993 = Erelt, Mati, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael ja Silvi Vare (1993) Eesti keele grammatika. II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. EKK 2007 = Erelt, Mati, Tiiu Erelt ja Kristiina Ross (2007) Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Ellis, Rod (1994) The study of second language acquisition. Oxford: Oxford University Press. Eslon, Pille ja Helena Metslang (2007) „Õppijakeel ja eesti vahekeele korpus”. Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 3, 99–116. Eslon, Pille, toim. (2008) Õppijakeele analüüs: võimalused, probleemid, vajadused. (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised, 10.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. Eslon, Pille ja Katre Õim, toim. (2009) Korpusuuringute metodoloogia ja märgendamise probleemid. (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised, 11.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. Eslon, Pille ja Katre Õim, toim. (2010) Korpusuuring ja meetodid. (Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi toimetised, 12.) Tallinn: TLÜ EKKI. Granger, Sylviane (1999) “Use of tenses by advanced EFL learners: Evidence from an error-tagged computer corpus”. In Hilde Hasselgard and Signe Oksefjell, eds. Out of corpora. Studies in honour of Stig Johansson, 191–202. Amsterdam: Rodopi. Granger, Sylviane (2004) “Computer learner corpus research: Current status and future prospects”. In Ulla Connor and Thomas A. Upton, eds. Applied corpus linguistics: A multidimensional perspective, 123–145. Amsterdam and Atlanta: Rodopi. Eesti mineviku liitvormid õppijakeele korpuse põhjal 151 Gilquin, Gaëtanelle (2008) “Combining contrastive and interlanguage analysis to apprehend transfer: detection, explanation, evaluation”. In Gaëtanelle Gilquin, Szilvia Papp, and María Belén Diez-Bedmar, eds. Linking up contrastive and learner corpus research, 3–34. Amsterdam, New York. Kramsch, Claire (2007) “Re-reading Robert Lado, 1957, Linguistics across cultures”. Applied linguistics for language teachers 17, 2, 241–247. Külmoja jt 2003 = Kjul´moja, Irina, Èda Vajgla i Maje Soll´ (2003) Kratkij spravočnik po kontrastivnoj grammatike èstonskogo i russkogo jazykov.Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lado, Robert (1957) Linguistics across cultures: Applied linguistics for language teachers. Ann Arbor: University of Michigan Press. Lawson, Ann (2001) “Collecting, aligning and analysing parallel corpora”. In Mohsen Ghadessy, Alex Henry, and Robert L. Roseberry, eds. Small corpus studies and ELT. Theory and practice, 279–311. Amsterdam: John Benjamins Publishing. Maisla, Diana (2008) „Eesti verbi minevikuvormidest venekeelsete üliõpilaste kasutuses”. Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 4, 105–120. Maisla, Diana (2011) „Kuidas eesti keele õppijad ja kasutajad lause verbi ajavormi sobivust hindavad?” Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 7, 95–110. Metslang, Helle (1997) “On the use of the Estonian past tense forms through the last one 100 years”. In Mati Erelt, ed. Estonian: Typological studies II, 98–145. (Eesti keele õppetooli toimetised, 8.) Tartu: Tartu University Press. Metslang jt 2003 = Metslang, Helle, Ingrid Krall, Renate Pajusalu, Kristi Saarso, Elle Sõrmus ja Silvi Vare (2003) Keelehärm. Eesti keele probleemseid piirkondi. Käsiraamat. Tallinn: TPÜ Kirjastus. Ringbom, Håkan (2007) Cross-linguistic similarity in foreign language learning. Clevedon: Multilingual Matters. Salkie, Raphael (1989) “Perfect and pluperfect: what is the relationship”. Journal of Linguistics 25, 1–34. Siirak, Aino (1998) Eesti keele grammatika tabelites. Tallinn: Pangloss. Smith, Carlota S. (2007) “Tense and temporal interpretation”. Lingua 117, 419–436. Šeljakin, Mixail Aleksejevič (2002) Russkij jazyk. Spravočnik. Tallinn: Koolibri. Abstract. Diana Maisla: The usage of the Estonian compound tenses on the basis of the learner corpora materials. This article gives an overview on how learners of Estonian as a second language use compound past tenses of Estonian: perfect and pluperfect. The data is based on the materials of the learner corpora of Tartu Univer- 152 Diana Maisla sity. All sentences what include or should have included compound past tenses have been compared to the standard target language. The aim is to identify and describe typical mistakes: under- and overuse of perfect and pluperfect tense of Estonian. The results show that in the impersonal sentences learners make only a few mistakes, but in the personal sentences the main mistake is the underuse of perfect tense. On the basis of the sentences there compound past tenses has been used correctly and also taking into account the examples of the incorrectly used tenses the pragmatic implications have been made. The certain adverbs, the meaning of the sentence and the tense of clauses are presented as the hints which help to choose a correct past compound tense into the sentences. Keywords: corpora analyses, error analyses, learner language, compound past tenses, Estonian as a second language
LIIKUMISSÜNDMUSED EESTI KEELE ÕPPIJATE KIRJALIKES NARRATIIVIDES
RECENT ACTIVITIES

Autor

Tags

Liikumissündmused Eesti Keele Õppijate Kirjalikes Narratiivides

LIIKUMISSÜNDMUSED EESTI KEELE ÕPPIJATE KIRJALIKES NARRATIIVIDES

Livre